top of page

Filmi ärgitatud maalimiskirg viis tippmessile Austrias



28. - 31. okt 2021 oli Austrias Innsbruck ART kunstimess, mille raames olid ka kolm minu tööd seal seinal. Madridis paiknev Van Gogh Galerii võttis minuga ühendust ning pakkus kohta enda seinapinnal. Esmalt küll kõhklesin, kuid pikalt pidama ei jäänud ning haarasin võimalusest.



- Viin, Austria, vaade ööbimiskohast



Pool aastat hiljem olin teel Viini, kus ma valdav osa ajast viibisin, ning messi viimasel päeval läksin Innsbrucki. Ärkasin keset ööd, et minna rongiga teise riigi otsa, kuid 10 minutit enne rongi sain teada, et rööbastel toimunud avarii tõttu ootab mind viivuks veel hoopis teine rong teises kohas. Pea laiali otsas jooksin mööda suurt rongijaama, kuid jõudsin siiski napilt peale. Viinist rongiga Salzburgi ning sealt bussile. Jäin magama ning ärgates avastasin end Saksamaalt Münichist, kuid mu ehmatus oli suurem kui probleem ise, sest tuli välja, et see oligi bussi loomulik marsruut. Kohale jõudes kõndisin läbi Innsbrucki ning vaatasin elevusega kõiki flaiereid ja plakateid mööda linna "Innsbruck ART 2021". 20 kraadi sooja, meeletu tuul, lai naeratus suul ja elektritõuksi kiirusest tulenev adrenaliin olid kõik ideaalsed komponendid meeldejäävaks elamuseks.



- Linz, Austria, vaade bussist



OlympiaWorld halli jõudes tundsin end väikesena. Minu pisikesed 40x60cm tööd nagu kadusid ära suurte mitmemeetriste lõuendite kõrval. Samuti olid sealsed kunstnikud üldjuhul pika staaši ja suure saavutustepagasiga, mis oli natuke hirmutav, kuid samas elevusttekitav. Käisin rääkisin erinevate kunstnikega nende teosest, protsessist, taustast ja tundsin end aina rohkem nagu kala vees.



- Olympiaworld Innsbruckis



Sealt lahkudes käisin valguse hääbumiseni elektritõuksiga ringi, pildistasin ning vallutasin ka ühe mäe, mille tipus olevast suusahüppetornist nägin üht ilusamat päikeseloojangut enda elus. Ostsin pudeli veini ja hüppasin korraks mäkist läbi - sealt läks mu seiklus natuke allamäge. Jõudsin bussile ning kenasti ka tagasi Salzburgi. Rongile minnes aga tekkis probleem, sest öösel kell 3 oodatud transport ei tulnudki. Minuga oli ca 15 inimest veel - mõned nutsid, mõned karjusid, mõned paanitsesid. Mina avasin enda kotis oleva veini, istusin maha ja hakkasin naerma. Imestasin ausalt, et olen üldse niigi kaugele jõudnud ja teadsin, et üks hetk saab see õnn ka otsa. Väljas oli siiski soe ning olen varem ka välismaal pargipingil maganud - küll ma ellu jään. Õnneks oli meie pundi hulgas asjalikke inimesi, kes said muretult kohalikus keeles suhelda ja meile räägiti välja reisibuss, millega jõudsime Viini kella poole viieks hommikul.



- Innsbruck, Austria, vaade linnale torni jalamilt



- Innsbruck, Austria, vaade suusahüppetornist



Paar päeva puhkamist hiljem olin taas Eestis ning minu meeldivaks üllatuseks oli ka Lõuna-Postimehes töötav Madis Perli nõus minust ja mu seiklusest loo tegema. Sealt saab lähemalt lugeda/kuulata üldisemat infot ja ka kuidas üldse maalimiseni jõudsin.



Foto autor: Madis Perli / Lõuna-Postimees





Comments


bottom of page