Loodus tühja kohta ei salli ning kahe näituse vahel ootamatult tekkinud pausi täidavad Ralf Sannikovi kubistliku mõjuga ekspressionistlikud maalid.
Ralf Sannikovi näitus "400" on väike saareke, kuhu võib põgeneda argipäeva mõtetest. Eiramatult tugev emotsioon ujub üle harjumuspärase mõttemaailma ja viib teid viivuks eemale kõigest muust. Eraldi maailm maalides.
- tARtu pood
Kuulasin igapäevaselt Tokyo pargistseeni esitlevat lo-fi muusikavideot ning leidsin meelerehu selle aeglasest ja unelevast meeleolust. Selle 400-aastase linna mõjul kirjutasin ka näituse kirjelduse ning nime.
Foto autor: Maria Kilk
ARVUSTUS: ERALDI MAAILM MAALIDES
17.–29. jaanuaril ootas tARTu poes Aparaaditehases külastajaid Ralf Sannikovi näitus „400“. Kubistliku mõjuga ekspressionistlikud maalid pakkusid võimalust hetkeks argimuredest eemalduda.
Praeguste sombuselt hallide ilmade puhul otsib igaüks paika, kus korrakski päikese poolt puudutatud saada. Olgu selleks päikeseks siis tass piparmündikakaod lemmikkohviku aknaaluses lauas, koroonaviiruse laialdasest levikust hoolimata sellest hoiduda suutnud lähedaste tervisest pakatavad silmad, hinne „A“ ÕISis, kui sa tagasisidestamist vältides ning pärast seitset korda „katkesta“ vajutades lõpuks õppetulemuste lehele jõuad, või emotsioonidest ja värvidest pakatavad maalid, mis sind korraks argimuredest eemale meelitavad.
Ralf Sannikov?
Näituse autor tutvustab end kui kunstihariduseta kunstnikku. Selline määratlus näib talle väga oluline olevat, sest tahab olla eeskujuks neile, kes soovivad oma kunstialaseid unistusi ellu viia, kuid kardavad, et neis ei ole piisavalt potentsiaali. „Kui ilma kunstihariduseta kunstnik suudab jäärapäise järjepidevuse ja endasse uskumisega kuhugi jõuda, siis suudab seda igaüks,” on lausunud ta näituse tarbeks antud intervjuus (Tartu Postimees, 2022). Ka
välisriikides oma paari tegutsemisaasta jooksul näitusepinda hõivanud (samas)
maalikunstniku olemus on imbunud iga tema näitusel oleva maali sisse. Need kõnelevad tema lugu.
Nähes autorit oma maalide taustal istumas, tabaks teadmatugi pilk ära, et just tema see inimene, kes neile maalidele elu on andnud. Nende vahel on mingisugune kirjeldamatu, kuid selgelt tuntav side, mis haarab ka külastajat, kes on juhtunud kunstnikuga samal hetkel näitust vaatama.
Helge hingamisruum
Näitusesaal oli valge. Kiirgavalt valge. Helge. Ma ei oskaks kirjeldada ruumi, kus need maalid paremini oma lugu oleks jutustanud. Need olid selles keskkonnas justkui kodus – tundsid end mugavalt ning olid avatud. Avatud tõlgendamaks seda maailma, mis neisse peidetud on. Kunstnikul oli õigus, kui ta ütles, et „eiramatult tugev emotsioon ujub üle harjumuspärase mõttemaailma ja viib vaataja viivuks eemale kõigest muust” (Sannikov, 2022).
Nii maalidele kui vaatajatele oli jäetud piisavalt hingamisruumi. Ja mõtteruumi, mis on näituste puhul samuti oluline. Iga näituse külastaja on pungil erinevatest mõtetest ning meeldiva kogemuse loomiseks on vaja ruumi ja olustikku, kus nendel mõtetel lennata lasta. Olgu need mõtted siis seotud antud näitusega või mitte. Kui sa tahad näitusele minnes mõelda, mida õhtuks süüa teha, milliste koduste vahenditega saapaid kõige libisemiskindlamateks teha või mispidi on kunstnik mõnel maalil pintslitõmbeid teinud, siis sul peab olema see võimalus. Ning selle näituse puhul oli see võimalus tagatud.
Maalide perekond
Näitusel oli kokku 12 maali, millest igaüks rääkis küll oma lugu, kuid millest mõnede lood olid küllaltki sarnased. Kunstnik ise nimetas neid sarnase looga maale vendadeks. Need olid maalitud sama emotsiooni pealt – samu tundeid maalidesse sisestades. Ka varasemate maalikogude puhul on tal vendasid olnud ning üldjuhul on kunstniku sõnul läinud nii, et need vennad lõpetavad ühes kodus. Kas pole mitte ilus, õnneliku lõpuga lugu?
See aga ei tähenda, et maalid, kellel venda ei ole, oleksid kuidagi üksikumad tundunud. Need on siiski osa perekonnast. Seda perekondlikku kuuluvust, mis on iga tervisliku peresuhte aluseks, oli tunda juba näitusesaali sisenedes. Ja see maalide perekond oli nagu su lapsepõlvesõbra perekond, kes sind alati avasüli vastu võttis, ning kelle juurde võisid koputamata sisse astuda, sest teadsid, et oled oodatud. Aparaaditehases asuva tARTu poe ja maalikunstnik Ralf Sannikovi koostöös valminud näitus “400” oli see doos D-vitamiini, mida me kõik praegusel ajal vajame. Jään huviga ootama kunstniku järgmisi projekte.
Loe näituse kohta Tartu Postimehest:
Noba kajastus:
Aparaaditehase kajastus:
Comments